AINULT SA ISE (feat. jonas.f.k & Maris Pihlap)

Kui mu sõnad jälle tumedad kui vari Nagu Ehin, Bukowski ja Talvik Kui mu silmad sinatanud hoopis halliks Sõba kukil eilse õhtu raskus Jätan mõttes maha kõike, mis on kallis Ja mu kopsud täis on paksu udu Kas sa jaksad siis ka voodiserval istuda Kui peas kihutan kõledas kupees Kannan halli ja männikud vuhavad mööda Kas sa jaksad mind mu udust välja kiskuda Kui tunnen, et ka täna muud ei tee Kui taon pead vastu lauda, söödan musti koeri Ning siis uue õlle alustan Teesklen, et ma olen ikka kohal Kas sa raputad mind, et ma aru saaks Ja tuleks lae alt maha korraks Et see ongi, kuidas kaduda See ongi, kuidas kaduda Ainult sa ise võid ennast päästa Kellelgi teisel ei ole see võim Vaata, kui kõrgele ronisin Vaata, ma ei näegi teid enam Vaat, ja ma ei teagi, kuis alla peaks saama Ainult sa ise võid ennast päästa Kellelgi teisel ei ole see võim Vaata, kui kõrgele ronisin Vaata, ma ei näegi teid enam Vaat, ja ma ei teagi, kuis alla peaks saama Luba, ma piidlen täna lihtsalt tänavat Luba, sa tead, et unustan alati piisavalt tänada Tukastan natuke, siis ehk sest ära saan Mis ripub mu turjal kui läbimärg mantel Kui läbed mu lähedal lebada, varsti ehk säran taas Pimestand mind see, kui silmitsend liig pikalt lampe Tean, et peaksin laskma õlust lõdvaks Kuid ma pelgan langeda siis põrandale laiali Jahuta palun mu hommikuid vihmaga Kardan võtta öeldut sõna-sõnalt Kardan jätta udu kopsudes ning minna aiani Ja kui keegi pärib, olen lihtsalt viisakas Ning ei suuda seista üksi, olla niisama Ootan kutset käia peol või öelda midagi Tuleta mul meelde, kuidas hingata Hingata, hingata kuidagi Ainult sa ise võid ennast päästa Kellelgi teisel ei ole see võim Vaata, kui kõrgele ronisin Vaata, ma ei näegi teid enam Vaat, ja ma ei teagi, kuis alla peaks saama Ainult sa ise võid ennast päästa Kellelgi teisel ei ole see võim Vaata, kui kõrgele ronisin Vaata, ma ei näegi teid enam Vaat, ja ma ei teagi, kuis alla peaks saama